Kodu ja Aed

AED | Nende soovituste abil säilivad lillesibulad terved ja näriliste eest kaitstud 

Ideesahver, 18. mai 2019, 12:16
Kevadised sibullilled nagu tulbid, hüatsindid ja nartsissid soovitatakse iga aasta pärast õitsemist ning varte kuivamist üles võtta, sibulad korralikult puhastada ja kuivatada ning varasügisel taas mulda pista.Foto: Jos van Ouwerkerk / Pexels
Vahetult pärast õitsemist algab lillesibulas protsess, mille eesmärgiks on koguda järgmise aasta uute õite jaoks piisavalt toitaineid. Just sel põhjusel niidetakse kuulsatel tulbiväljadel lilledelt õied: õis lõigatakse varases staadiumis ära, et kõik toitained jääksid sibulasse ja neid ei kasutataks seemnete moodustamiseks.

Aias peavad taimed muidugi õitsema täies ilus ning alles seejärel võib õied ära lõigata. Lehed tuleb alles jätta, kuna need kannavad fotosünteesi abiga hoolt selle eest, et sibulatesse jõuaks piisavalt toitaineid. Varred ja lehed tohib alles siis eemaldada, kui need on täiesti ära kuivanud ja kollaseks muutunud.

Kevadised sibullilled nagu tulbid, hüatsindid ja nartsissid soovitatakse iga aasta pärast õitsemist ning varte kuivamist üles võtta, sibulad korralikult puhastada ja kuivatada ning varasügisel taas mulda pista. Põhjus, miks tasub neid välja kaevata, on lihtne – nii püsivad sibulad kauem terved ning näriliste eest kaitstud. Samuti tuleb haiged ja mädanenud sibulad tervetest eraldada.

Ideaalne sibulate hoiustamistemperatuur on umbes 20 kraadi ning talvel tasub peenrad katta kuuseokstega, et käre pakane sibullilledele liiga ei teeks. Eriti külmatundlikud sordid on nartsissid, krookused ja hüatsindid.

Sügisel õitsevad sibullilled nagu daalia, gladiool, kanna, freesia, tiigerlill, mugulbegoonia, aasia tulikas ja kaeralill on aga külmaõrnad ning peenras talve üle ei ela. Pärast lillede õitsemist tuleb sibulad kindlasti välja kaevata, mullast ja tütarsibulatest puhastada ning kuivama panna, et kevadel taas aeda istutada.

Pööra tähelepanu väetades

Lillesibulatele, mis jäävad mitmeks aastaks mulda, tuleb vahepeal väetamise kaudu erilist tähelepanu pühendada. Väetiseks võib olla naturaalne väetis komposti või kuivatatud lehmasõnniku kujul, aga võib kasutada ka kunstlikku väetist. Viimasel juhul on tegu väetisega, milles moodustavad tasakaalustatud kombinatsiooni lämmastik, fosfor ja kaalium.

Kerge mulla nagu liivamulla jaoks soovitatakse N-P-K (lämmastik-fosfor-kaalium) 7-14-28, raskema mulla nagu savimulla jaoks soovitatakse N-P-K 12-10-18. Soovitame väetada kolmes osas, jagatuna aasta peale. Esimene osa anna mulda kevadel, kui sibul vajab jõudu, ja viimane osa hilissuvel (augustis/septembris), et hoolt kanda sibula ergutamise eest, tänu millele hakkab jälle uusi juuri moodustama. Kuna aeg vahetult pärast õitsemist on kõige olulisem, sest siis on uute reservide kogumise aeg, võib enamikel juhtudel piirduda ka ühe väetamiskorraga sel ajal.

Allikas: www.bakker.ee, Kodukiri, K-rauta

Samal teemal

5. oktoober 2019, 12:36
Kööginurk aias: pane kevadeks valmima lillesibulalasanje
4. september 2019, 13:01
AIANIPID | Põhjalik õpetus, kuidas sügisel sibullilli istutada
2. juuni 2019, 13:06
Nutikas aianipp: kasvata koos neid taimepaare, et vältida kahjureid
12. mai 2019, 09:19
LILLEDEKEEL: igal lillel ja värvil on oma tähendus