Aed

Moodsad õhutaimed  

Ingrid Sembach-Hõbemägi, 8. märts 2019, 13:53
Kanniktillandsiad Bjarni B. Jacobsen / Floradania.dk
Viimase aja moesõnaks toataimede vallas on õhutaimed. Nad ei vaja mulda, vaid toituvad õhust. Tegelikult peidavad end selle müstilise nimetuse taga tillandsiad (Tillandsia).

Umbes kümme aastat tagasi jõudsid meie kaubandusse esimesed habetillandsiad (Tillandsia usneoides), kelle veider, pikka halli sagris habet meenutav olek sundis teda salamisi puudutama: kas on tegemist ikka päris taimega või on poodides hakatud samblikke müüma? Nüüdseks on tillandsiate valik juba ­mitmekesine, ent nende iseäralik eluvorm hämmastab paljusid siiani.
Toataimesõprade jaoks on tegemist suurepärase kaaslasega, kes lepib hämmastavalt vähesega. Pole tal vaja vahetada mulda ega teda ülepäeva kasta-­väetada. Sõna otseses mõttes on ta taim, kes elab õhust, sest juuri tal ei ole. Siit ka nimetus – õhutaimed (olgu korrektsuse mõttes mainitud, et tegemist pole siiski botaanilise terminiga, vaid rahvasuus pakutuga).

Kas tõesti ainult õhust ja armastusest?
Tillandsiate perekonnas on pea pool tuhat liiget ja selle pere liikmeid leiab ka sellistest ekstreemsetest kasvukohtadest, kus teised taimed toime ei tule. Kui juurtega tillandsiaid kasvatatakse nagu tavalisi toataimi (ja nemad õhutaimede hulka ka ei kuulu), siis juurteta isendite puhul on kasvunõuded sootuks teistsugused. Taime välimus räägib tema eelistuste kohta päris palju. Roheliste ja laiemate õhemate lehtedega taimed tahavad niiskemat keskkonda, hallid ja soomuste-­karvakestega kaetud lehed-varred viitavad pigem kuivemale kasvukohale.
Õhus lenduvast tolmust ja muudest osakestest – ning armastusest – elab tillandsia tõepoolest, ent üksnes sellest ei piisa. Looduses saab ta eluks vajaliku õhuniiskusest ja imepisikestest kõduosakestest. Õis on tal bromeelialistele omaselt troopiliselt värvikas ja püsib kuid, samas tema õitsemasaamine kodustes tingimustes võib osutuda keeruliseks. Kui siiski tahta tillandsiat edenemas näha, tuleks teda kevadest sügiseni pisut toita. Piisab kord kuus vannivette lisatud väga lahjast väetiselahusest, hästi sobib orhideeväetis, mida lahendada veega 1:4.
Pihustist piserdamine on üsna ebaefektiivne, sest piserdatud vesi aurustub taimelt (eriti suvel) kiiresti ja niiskus­lembesemate habetillandsiate puhul ei pruugi pealepritsitud vesi pääseda „habeme“ sees olevate taimeosadeni. Sestap on tõhusam nende vannitamine toasooja veega täidetud anumas.
Eelistatud on vihma- või lumesulamisvesi, veevärgivesi võiks päevakese seista. Kastmiseks piisab kuni poolest tunnist korra nädalas (talvel ehk isegi harvem), taime värvus muutub hallist mõnusaks roheliseks. Veest välja võttes ei maksa tillandsiat pigistada, las ta nõrgub selles­samas rippuvas olekus täiesti kuivaks. Alles kuivanuna (millest annab märku hallinemine) paigutage ta tagasi oma ­kohale. See on väga oluline, sest vastasel korral läheb taim kergesti mädanema, eriti talvisel ajal. Mõistlik on kasta hommikul, siis jõuab taim päeva jooksul kindlasti ära kuivada.
Põhiline nipp tillandsia kasvatamisel ongi õige niiskustasakaal, sest õhutemperatuuri osas ta eriti pirtsakas ei ole. Troopikast tulnuna naudib ta sooja vihmavett ja niisket õhku, mistõttu on teda soovitatud kasvatada ka vannitoas. Ilma valguseta tillandsia siiski toime ei tule, sest fotosünteesiks vajavad taimed päeva­valgust. Seda aga ei maksa talle pakkuda lõuna- või läänepoolsel aknal, kus võib saatuslikuks saada kõrvetav päike. Pigem poolvari ja hajutatud päikse­valgus. Eriti kehtib see rohekate lehtedega tillandsiate kohta. Talvel on hea tillandsiaid lisavalgustada.

Õhutaimed eluks mulda ei vaja. Priit Grepp

Kuidas hoida?
Kuna tillandsiatel juuri pole, siis pole vaja ka potti, milles taime hoida. Sellest hoolimata on nende kasvatamiseks väga erinevaid viise. Looduses kasvavad nad epifüütidena põõsaste ja puude võras, ent on ka selliseid, kes elavad kivipragudes.
Toataimena müüakse neid eksootiliste teokarpide sisse torgatuna, mida saab üles riputada, samuti huvitavate puuoksade õõnsustesse või vulkaanilistesse kivitükikestesse paigutatuna. Müügil on ka kõikvõimalikke aluseid, millele asetatuna või riputatuna nende põnevate taimede kasvukuju kõige paremini esile tuleb. Rohekamaid tillandsiaid saab kasvatada näiteks väikestes ülesriputatavates klaasterraariumides, mida samuti meie kaubandusest leida võib. Klaasist kaitsev kuppel hoiab ka sobivat niiskusfooni.

Tillandsia nime lugu
Rootsi botaanik ja süstemaatik Carl von Linné nimetas need ananasside sugulastaimed Rootsi juurtega Soome botaaniku Elias Tillandzi (1640–1693) järgi. Nimelt oli Tillandz ühel sõidul Rootsi jäänud rängalt merehaigeks ning otsustas edaspidi reisida üksnes maad mööda (rootsi k till lands). Just temale mõeldes Linné need vähese veevajadustega taimed ristiski.

Kes on kes?
Tillandsiaid on väga erineva suuruse ja ­välimusega ning kõigil pole ka eestikeelset nime. On rosetjaid ja tutikujulisi, habet või sibulat meenutava kujuga tegelasi.

Habetillandsia Priit Grepp

Habetillandsia (T. usneoides) varjub Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopilises looduses (surnud) puude võradesse või ­kaljulõhedesse ega taha otsest päikesevalgust. Samas armastab ta niisket õhku. Tillandsiaid on kasutatud pehme mööbli ja madratsite täiteainena, nii nagu meil mererohtu. Habetillandsiaid kasvatatakse rippuvana, lamav asend neile ei sobi. Mürkmetallide sidujana on habetillandsiad ühtlasi saastunud õhu indikaatoriks. Kogenumad kasvatajad hoiatavadki ­habetillandsia metalltraadiga ülesriputamise eest, sest metall mõjub taimele mürgiselt. Parem on riputamiseks kasutada plastist orhideeklambreid või plastiga kaetud traati.

Kanniktillandsia (T. ionantha) on müügil­olevatest üks levinumaid. Pärit Kesk-Ameerikast ja Mehhikost, mis tähendab, et tema looduslik kasvukeskkond on väheste sademete ja tugeva päikesekiirgusega. Kreeka keelest tuletatud liigi­epiteet viitab lillale õiele (eesti keeles ilmselt kannikesevioletsele), ent efektne on ta õietagi. Sobib kasvatamiseks klaas­terraariumis või madalal alusel.

Haruldane tillandsia Priit Grepp

Haruldane tillandsia (T. xerographica) on neist kõige kuninglikum ja uhkem. Pärit on ta Kesk-Ameerika väga kuivadelt kuumadelt aladelt ning ühena vähestest tillandsiatest saab hakkama päikese käes. Sellest annavad tunnistust ka hõbehallid lehed. Haruldast tillandsiat võiks kasta vaid kord-paar kuus. Pärast kastmist-­vannitamist riputada kuivama tagurpidi, et kastmisvesi lehtede vahelt kindlasti välja nõrguks. Tema suurekskasvatamine nõuab aega ja sestap pole tegemist odavaima taimega, ent tema vajadusi tundma õppinuna võite saada omale tõelise pilgupüüdja.

PÄEVATOIMETAJA

+372 666 2633
malle.pajula@kodukiri.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee