Kodu ja Aed

Kitsa külatee viimane maja: vanast talust Hüüru mõisa õunaaias valmib imeline kodu (3)

Laura Karro, 1. juuni 2019, 09:14
Vana maja ostmiseks peab üldjuhul olema teadmisi, et mõista, kuidas see korda seada. Marjul ja Mardil neid küll väga polnud, kuid oli nägemus, milliseks hoone saada võiks. Nad olid valmis ka üllatusteks, mida vanad majad tihti pakuvad.Foto: Priit Grepp

Vana maja ostmiseks peab üldjuhul olema teadmisi, et mõista, kuidas see korda seada. Marjul ja Mardil neid küll väga polnud, kuid oli nägemus, milliseks hoone saada võiks. Nad olid valmis ka üllatusteks, mida vanad majad tihti pakuvad.Kujutle kodu, mille köögiaknast näed põllu peal kanakullide tantsu ja külateel kohtud kitseperega, kes hämarikus patseerib lausa su aias. Kõlab nagu idüll maal, kuid sellise elu võib leida ka Tallinna lähiümbrusest, nagu õnnestus Marju Mäenurmel (37) ja Mart Raidarul (38) ning nende lastel Samuel Mihklil (2) ja Mia Simonel (1). Pere kolis paarkümmend kilomeetrit pealinnast asuvasse oma majja mõni aasta tagasi, aga see ei olnud sugugi armastus esimesest silmapilgust.Topelt ei kärise«Käisime seda maja kaks korda vaatamas,» räägib Marju ja lisab, et esimesel korral ehmatasid nad seda nähes ära – õunaroheliseks värvitud tapeet, vahtplastist laepaneelid ja halb planeering ei isutanud müüja soovitud raha välja käima. Tagasi koju jõudes jäi maja ikkagi mõtteisse. «Meenus, et nägin ukse kohal jämedat palki, ja kui kuulsime, et tegu on vana talumajaga, tekkis lootus, et nende tapeedikihtide all võib olla midagi ilusat,» jutustab perenaine õhinal. Lisapunkte andis ka maja asukoht: kitsa külatee viimane maja, ümberringi vaid aasad ja metsad, kaugemal jõgi ja lambakarjamaa, krundil lagunenud kiviseintega ait-laut ja puidust korralikum kõrvalhoone ning rohkelt vanu viljapuid ja marjapõõsaid. «Siin oli kunagi Hüüru mõisa õunaaed,» teab Mart nüüd rääkida.

«Kaardi pealt võib eeldada, et tee läheb majast edasi, aga tegelikult mitte,» ütleb Marju. Seetõttu on nende aeda ka palju inimesi ära eksinud. Eriti tore lugu meenub talle ajast, kui nad olid alles maja ostnud. «Mu ema oli üksi kodus ja nägi, kuidas üks paarike aeda jalutas, et telki püsti panna ning tuleaset teha,» jutustab naine lõbusalt. Siiani satub hoovi möödakäijaid, kuid pere lemmik Vene toiterjer Tim uudistajaid suurt ei salli ja võib kannast näksata.Võidupilet!Esimese asjana pärast maja ostmist asutigi usinalt seina kallale, et näha, mis tapeedi ja plaadikihtide alt välja koorub. Marju ja Mardi õnneks saadigi lotovõit – imeilus pehkimata palksein. «Nii kartsime, et palgid on mädad või leiame muud ebameeldivat, mille peale oleks vaja olnud palju raha kuluda,» meenutab naine.Järgmiseks oli tarvis sein korralikult soodapritsiga puhtaks teha ja linaõliga sisse määrida. «Alles hiljuti näitas Mart mulle, et on leidnud meie kodu südame,» räägib perenaine ja näitab palkseinas südamekujulist oksakohta!Edasi lõhuti maha varem kahe pere elamuna toiminud hoones osa seinast, et luua avatud ala köögile, söögi- ja elutoale. «Ootasin maja ostes just meie esimest last ja suure kõhuga ei saanud väga meest aidata, kui oli vaja prahti välja visata,» sõnab Marju. Mart lisab naljaga, et naisel oleks olnud nagu salakaval plaan töödest kõrvale viilida, sest mõne aja pärast, jälle suuremate tööde ajal, ootas Marju juba pere teist last. Õnneks tuli neile appi paar ehitusmeest, kellega koos saadi kodu elamiskõlbulikuks.Nagu valgustite väljanäitusKui tavaliselt on valgustid interjööris pigem lisandid, siis nende peres on asjad pahupidi. Kuna Mart tegeleb valgustite edasimüügiga, lähtuti kodu sisustamisel hoopis valgustitest. «Selle põdrapeakujulise seinavalgusti pani Mart üles juba siis, kui remont alles algas,» räägib Marju ühe nende lemmiku kohta. «Talvel onseal punane pirn, siis meenutab see kuulsat põtra Rudolfit,» ütleb kaasa.

Söögitoalaua kohal ripuvad aga veealust maailma meenutavad tumedast klaasist kuplid. «Mitmed sõbrad, kes esimest korda külla on tulnud, ehmatavad nende suuruse peale ära,» jutustab Mart. Salongis rippudes tundusid need palju väiksemad, pisikeses ruumis on mulje vastupidine. Siiski sobivad need laua kohale väga hästi.Elutoas ripub teinegi iludus, mille üle Mart uhke on. «Täiesti teistmoodi lühter, mis ei näe üldse metallist välja,» põhjendab ta. Köögilaua kohal ripub aga portselanist baleriini seelikut meenutav kate, uus ja vana samal ajal. Hubast, sooja valgust annavad mitmes kohas T. Edisoni lambipirnikujulised leedid. Ka lülitid ja pistikupesad pole siin majas tavalised, vaid vanaaegsed portselanist iludused, mõnes kohas veel seina peal lookleva juhtmega.Vannitoas on jällegi nii, et kui laelamp põleb, siis peegli küljes olev kohtvalgusti mitte ja vastupidi. Põnevaid valgusteid jagub ka õue, näiteks aianurgas metsa all säravad siinseal hiiglaslikud jala otsa kinnitatud piimjad kuplid.Maitsekas stiilisalatKindlat stiili Marju ja Mart kodus ei järgi. Ruumid on sisustatud asjadega, mis kuskil silma hakanud ja meeldinud. Siiski võib oletada, et nende südame paneb kiiremini põksuma Skandinaavia minimalism, rokokoosugemetega mööbel ja näpuotsatäis industrialismi. Viimast iseloomustab hästi väike koridor oma lehma nahkse tapeedi, roostepruunide põdrapeakujuliste nagide ning pruuniks värvitud ukselinkide ja võtmekonksudega.«Koridor on Mardi maitse järgi,» räägib Marju ja lisab naerdes, et mehel peab ju ka üks täiesti oma ruum olema. Kõige eelneva kõrval leiab nende kodust nii modernseid kui ka antiikseid mööblitükke. Viimaseid armastab uuele välimusele aidata Marju, kui need pole just väärispuidust. «Olen kärsitu iseloomuga ja tahan tulemust näha kohe, seetõttu kasutangi kriidivärvi, sest see jääb isegi lakitud puidupinnale,» selgitab ta.

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

28. september 2019, 22:59
Pille Minev maakodus elamisest: „Maal on kõik rohkem päris!“
4. september 2019, 15:56
SUUR GALERII | Helge kodu Haapsalus võlub isetegemisrõõmu ja külalislahkusega
5. august 2019, 20:11
TORE KODU | Idüll Saaremaal: 200-aastane talu, kus hobused käivad elutoas
10. juuli 2019, 12:26
Mesimagusa olemise kütkeis: kaunis kodu Viimsis võlub mänguliste lahenduste ja mahedate värvidega