Inimesed

Silepindne miinimum või külluslik segu? 

Malle Pajula, 7. jaanuar 2020, 10:31
Foto: unsplah.com
„Millised on tänavused Eesti kodud?“ nii küsivad jaanuaris mu tuttavad ja sõbrad, mul nööbist kinni haarates. Ilmun siis peale eri paigus ringi sõitmist nende jaoks välja, silmad kohtumistest säramas.

Mõnel aastal kordub kodudes üks ja sama ese – Paddingtoni vana jaamakella koopia või väikeste roosidega tüllkardin näiteks. Seekord nägi uudse lisandusena värvi, mis pole väga tavaline – kulunud lõheroosat, mil ookerjas varjund. Soojendamas minimalistlikku põhjamaist kodu – trendi, mis on praegu vaieldamatult enim levinud. Kohati oleme selles läinud isegi maksimalistideks, nagu eestlastega vahel ikka juhtub. Kõik kodus näha olev on viidud silepindselt miinimumini, peidetud panipaikade uste taha. Keskkonnateadlik mõtlemine? Või soov selge pildi järele, mida on ka kerge korras hoida? Suutlikkus üle saada asjade kogumise/kogunemise kombest, mis paljude praeguste värskete korteriomanike lapsepõlve koduseid keskkondi iseloomustas.

Teine kohatud ja veel uus kodutüüp on justkui Vana-Euroopa kultuuriruumi kuulunu. Selles pole pidulikku häärberlikkust või tagasipöördumist 1930ndaisse. Vaid maalid ja leiud maailma eri paigust, idamaised vaibad, külluslikult raamatuid-ajakirju, kandikuid, taimi ja ka kunstõisi, sametjaid tekstiile. Loovat külluslikkust, mis võiksid oma ukse avada Pariisis, Budapestis, Viinis, Prahas.

Nende omanikel ongi enamasti aastatepikkune eri riikides töötamise taust või siis teise kultuuriga kokkupuude lapsepõlvest. Sageli asuvad need kodud avarates Stalini-aegsetes korterites, kus enam pole ühiskööki ja mida nüüd taas uue pilguga avastama hakatakse. Ka see jäi silma, et kinnisvara soetades vaadatakse järjest enam mitte ainult korteri planeeringut ja piirkonda, vaid oodatakse erilisust ka arhitektuurilt.
Tulge Aasta Kodu rahvažüriisse ja valige oma lemmik! Ootame põnevusega.
Head aastat!