Inimesed

BLOGI | Et puid armastada, ei pea neid tingimata kallistama 

Margit Kuus, Kodukiri, 17. märts 2020, 10:37
Koera-pöörirohi Foto: Pixabay.com
Imelikul kombel on inimliik juba algusaegadest peale tundnud loomariigiga kordi suuremat kokkukuuluvust kui taimeriigi­­ga. Küllap just meie suutmatus mõista, et kogu eluslooduse väljendusrikkus on võrdselt oluline ja tähtis ökosüsteemide püsimiseks, ongi praeguse kliimakriisi üks põhjusi. Millest siis niisugune eksiarvamus? Miks me hoolime nii palju pandast ja koaalast, aga mitte jugapuust või luuderohust?

Mulle tundub, et mõiste “solidaarsus“ aitab pisut selgust tuua. Solidaarsus on grupi või klassi ühtsustunne, mis põhineb ühistel huvidel, eesmärkidel, sümpaatiatel. See ei ole midagi eksklusiivselt inimlikku – solidaarsust tunnevad ka loomad ja linnud, putukad ja bakterid, ka puud metsas või taimed niidul on omavahel solidaarsed. Nad hoiatavad üksteist sissetungijate või ohtude eest, hoolitsevad ühise hüve püsimise eest, nii kuidas oskavad. See on evolutsiooniga välja kujunenud (üksteise)mõistmine, et koostöö ja vastastikune tugi on kõigile grupi liikmetele, olgu nad mis tahes liigist, igas mõttes kasulikum kui omaette pusimine.

Edasi lugemiseks: