Kodu ja Aed

FOTOLUGU | Uskumatult inspireeriv inglise stiilis iluaed rabaserval 

Ingrid Sembach-Hõbemägi , 11. september 2020, 10:00
Tiigikaldaid haljastades on kasutatud nii puittaimi kui ka püsililli ja padjandtaimi.Foto: Anneli Saluste
Kolmkümmend aastat tagasi perele elukohta otsides leidsid Anneli ja Kalev Saluste Jäneda lähedalt metsa ja võsa seest Kadaka talu vundamendivaremed.

Tänaseks on pere sellele kohale raskusi trotsides suutnud üles ehitada muljetavaldava elamise, mille kaunitest vaadetest võivad turismitalu külastades osa saada ka huvilised.

Samal teemal

Kodu rajamine ei käi üleöö

Pikki aastaid kulus selleks, et elamine valmis saada, ent õnnetu tulekahju tegi sellegi vaeva tühiseks. Ometi oli pererahvas visa ning ehitas maja uuesti üles. Kõige selle kõrval ei olnud esialgu aega ega mahti iluaiale pühenduda, ent asjade edenedes jõuti selleni kuidagi täiesti iseenesest. Nimelt õpetas Anneli Jäneda sovhoostehnikumis maastikukujundajatele inglise keelt. Selleks, et õpilased omandaksid erialal vajalikud terminid, tuli ta mõttele otsida artikleid ingliskeelsetest erialaajakirjadest ja raamatutest. „Inglise aiastiile tutvustavate tekstide põhjal keelt õpetades hakkas ka mul endalgi vähehaaval aiakujunduse vastu huvi tekkima,“ naerab Anneli. „Vanasti aedade kujundamisele erilist tähelepanu ei pööratud, aga siis hakkas mulle koitma, et alati ei peagi ju juurviljapeenardele keskenduma.“

Kõige keerulisemaks osutus tiigikalda haljastamine.Foto: Anneli Saluste

Kadaka talu pererahvas: Anneli ja Kalev SalusteFoto: Priit Grepp
Aedmonardad, floksid, siilkübarad – mesilastele ja liblikatele on kaetud enam kui külluslik toidulaud.Foto: Anneli Saluste
Taimed on istutusaladele valitud toon toonis.Foto: Anneli Saluste
Kadaka talus kasvab üle 30 hortensiasordi.Foto: Anneli Saluste

Roosid on perenaise suur armastus.Foto: Anneli Saluste
Suurtel aladel pääsevad taimed kõige paremini mõjule suurte gruppide kaupa istutatuna.Foto: Anneli Saluste
Sookase ümber püüab pilku värviküllane õitemeri.Foto: Anneli Saluste

Pilgupüüdjast veesilm
Kogu maastikuaed on arenenud nii-öelda loomulikku rada pidi ilma, et selleks oleks eelnevalt aiaplaan koostatud. Ligi kolmkümmend istutusala on loodud kavalalt kohtadele, kus maapind ebatasane, hooldamine keerukas või kuhu on muruniidukiga keeruline ligi pääseda.
Kesksel kohal on väikese järve mõõtu tiik. See vana kaevukoha asemele loodud veesilm on aja jooksul suuremad mõõtmed saanud ja kaldad pilkupüüdvalt haljastatud. „Tegelikult on seegi mõte tulnud elust enesest – sain aru, et kui tiigikaldad korralikult taimedega katta, on selle hooldamine hõlpsam kui kallakut niites,“ tunnistab Anneli. Õigete taimede ­valimine oli keerukas, sest arvestada tuli nii kevadise kui ­sügisese suurveega ning sellega ei tahtnud leppida sugugi mitte kõik taimed. „Näiteks tiigikaldale istutatud mikrobiootadest jäi üks vee alla ja see ei sobinud talle kuidagi,“ jutustab perenaine. Tasa­pisi leiti õiged liigid ning nüüd on vähe neid, kes siia turismitallu tulles kaunist ja harmoonilist vaatepilti ei imetleks.

Peenraserva võib kujundada ka nõmm-liivateega.Foto: Anneli Saluste
Metsaserva paigaldatud ja taimedega kattunud võrkaed hoiab metsaelanikud köögiviljamaast eemal.Foto: Anneli Saluste


Pinnas on Kadaka talus liivane ning selleks, et taimed siin üldse kasvama nõustuks, tuli kohale vedada koormate viisi mulda. Vaev on end ära tasunud, sest juulis-augustis on inglise tüüpi püsilillepeenarde kõrgaeg. Just siis võistlevad oma iluga floksid, siilkübarad, päevaliiliad, aedmonardad, hortensiad, on värve, on lõhnu. „Olen palju Inglismaal käinud, erinevaid aedu vaadanud ja tegin nende eeskujul ka meie aeda sellised suured peenrad,“ selgitab Anneli. Seda, et peenar aastate jooksul ilmet võtaks, ta ootama ei jää, vaid istutab taimed kohe nii, et tulemus juba esimestel aastatel tihe ja lopsakas jääks. „Hiljem saab neid vajadusel vähemaks võtta, uude kohta istutada või sõpradele jagada.“

Sama taimeliigi kordused seovad tiigikalda eri osad tervikuks.Foto: Anneli Saluste

Juuli ja august on Kadaka talus kõige värviküllasemad kuud.Foto: Anneli Saluste
Ka köögiviljamaa võib olla omaette kunstiteos.Foto: Anneli Saluste
Tiigikaldaid haljastades on kasutatud nii puittaimi kui ka püsililli ja padjandtaimi.Foto: Anneli Saluste

Kalevipoja mõõtu töö
Kahehektarilise aia korrashoidmine on juba iseenesest suur töö, mille kõrvalt naljalt muudeks asjadeks aega ei jäägi. „Kevadest sügiseni ma enam tõlketöid ei tee, siis on kogu mu tähelepanu aial,“ naerab Anneli. „Lõikan oksi, rohin, istutan… Kogu aeg on midagi teha, aga kevaded ja sügised on eriti kiired.“ Muru hooldamisega tegeleb Kalev, see võtab korraga terve päeva. Kalevipoja mõõtu on olnud ka töö suurte kivide paigutamisega istutusalade ümber, seda Kalev ei salgagi. „Majaserva-äärsed istutusalad tekkisid pärast vundamendi soojustamist. Siis mõtlesime, et miks mitte sinna juba ka taimed istutada, et majaümbrus kenam oleks,“ jutustab Anneli. Nii on maja ümber rohkesti pinnakatjatest kadaka- ja elupuuvorme, roose, samuti üle 30 sordi hortensiaid, üks uhkem kui teine. Neid on toodud nii meilt kui mujalt ning mõnedele sortidele on raba­äärses maastikuaias kasvamine tõeliseks kohanemiskatseks, sest sügisesed külmad tulevad siia varakult.

Perenaine on aiakujundusel lähtunud põhimõttest, et pilgupüüdjaid peab jaguma igal aastaajal.Foto: Priit Grepp
Põõsaste sügislõõm sunnib seisatama ja imetlema.Foto: Priit Grepp
Sügisene aeg muudab ka kõige rahulikumad istutused kaunilt värviküllaseks.Foto: Priit Grepp
Kui peenramaa juba talveootele seatud, on aias veel vaatamist küllaga.Foto: Priit Grepp

Loodus naabriks
Aed läheb metsaks sujuvalt üle, omad pohlad-mustikad käepärast, piiriks väike oja. „Mõnigi vaatab, et ilus jõgi. Aga tegelikult oli raba veepiir igal aastaajal erineval kaugusel, seetõttu rajasimegi maa kuivendamiseks lookleva kraavi,“ räägib pere­naine jõekese saamisloost. Kallastel kasvavad päideroog ja harilik ussitatar, keda peenrasse kasvama panna ei taha, kuid siin võivad nad volilt laiutada.
Turismitalu külalisteosa ja pere privaatala eraldab hekirida, mis suures osas koosneb erinevatest elupuuvormidest. „Kuigi ma aiaplaani ei tee, mõtlen ikka läbi, mida tahan kuhugi panna ja mida selle istutamisega saavutada. Siin tahtsin eraldatust,“ selgitab Anneli. Algul ettevaatlikult, edaspidi juba üha enesekindlamalt tehtud istutused reedavad, et perenaine on aiakujundusnipid hästi omandanud – taimi pole istutatud üksikult, vaid ikka massiga, et nende mõju võimalikult hästi esile pääseks. Hekirea taga on pererahva aiamaa, mida metsa poolt piirab võrkaed. See on kaitseks neljajalgsete aiaviljaga maiustajate eest, keda metsast tihtipeale õuele satub.

Igal aastaajal omad värvid ja vormid.Foto: Priit Grepp


Maja kõrval kasvasid varem suured kuused, kuid kui need putukatele maitsema hakkasid ja selle tagajärjel tormihellaks muutusid, otsustas Kalev puud maha võtta. Kuuskede asemele rajas Anneli uue peenra. Enamjaolt kasvavad seal söödavad lõhna- ja maitsetaimed – piparmünt ja õunmünt, erinevat sorti salveid, aedmonardad ning lavendel. Lilledest, kelle kroonlehed kõlbavad süüa ja mida saab edukalt toitude kaunistamisel kasutada, võib leida roose, lillherneid, siilkübaraid ja võib-olla paljudele üllatuseks ka pojenge. „Tänavu suvel ehitab Kalev peenra kõrvale terrassi ja katusealuse ning suve­köögis toimetades on mõnus kõrvalolevalt peenralt toidule maitseks ja kaunistuseks värsket napsata,“ unistab Anneli. ­Lisaks plaanitakse aeda hankida mõnusad pargipingid, sest mis maastikuaed see on, kui vaateid imetleda ei saa. Ja see on kindel – unistuse tasemele ei jää siin peres küll miski – kõik, mis mõeldud, tehakse ka teoks. Tehakse nii, et endal hea ja teistelgi tore vaadata.

Mikk Joala, Ryobi:
Selles aias on kõik olemas – on lopsakust, õhku, värve. Kõik elemendid sobituvad omavahel harmooniliselt. Kujundusega ei ole üle pingutatud ja erakordselt loomulikuna mõjub üleminek ümbritsevasse loodusesse. Tiigi kaldad on kenasti haljastatud, selline lopsakus mõjub kutsuvalt.