Remont ja Ehitus

Lugu ilmus Õhtulehe lisas Kodu ja ehitus

Vaata üle maja vihmaveesüsteem! Vihmaveetorud peavad toime tulema ka suure sajuga 

Kristjan Arras, Õhtuleht, 15. september 2020, 06:50
Foto: Pexels
Vihmaveerennide ja -torude paigaldamine pole just raketiteadus, aga üht-teist on siingi vaja teada – veerenni ja torude paiknemine tuleb iga maja puhul eraldi läbi mõelda, et veekoormus jaguneks süsteemi osade vahel võimalikult ühtlaselt. 

Kes oma kodu juures võimalikult palju töid ise tahab ära teha, võtab ilmselt ette ka vihmaveerennide ja -torude paigaldamise – midagi ülesaamatult keerulist selles tõepoolest pole, küll aga tasuks vigade vältimiseks pidada nõu vihmaveesüsteemide tootjate või kutselistelt paigaldajatega, rõhutavad katusefirma Toode asjatundjad, jagades üldisi nõuandeid, millega tasuks arvestada.

Samal teemal

Vihmaveetorusid olgu piisavalt

Vihmaveesüsteem koosneb räästasse paigaldatud horisontaalrennidest ja allatuleku moodustavatest torudest-põlvedest. Majale renne-torusid valima ja paigaldama asudes tuleb mõelda sellele, et veekoormus jaguneks süsteemi osade vahel võimalikult ühtlaselt ning rennid ja torud asetseksid maja välimuse seisukohalt võimalikult loomulikult. Kui palju vihmaveetorusid vaja on, sõltub hoone katuse pindalast ja geomeetriast.

Milline allavoolutorude arv on majale piisav, on üks neid asju, mida kindluse mõttes tasuks tootjailt-paigaldajailt üle küsida, sest maja tervise seisukohalt on väga oluline, et vesi voolaks ära ka suurima vihmasaju ajal. Internetist on hõlpsalt leitavad ka vihmaveesüsteemide paigaldusjuhendid (Ruukki, Toode, Lindab jt) koos videotega

Üldine soovitus on, et sileda ja lihtsama katuse korral võiks 100 m² kohta olla üks allajooks, keerukuma katuse (kelpkatused, hulk väljaehitisi) korral peaks neid olema tihedamalt. Torud peaksid paiknema võrdsete vahedega.

Väga veerohketes sõlmedes (nt neelukohad) tuleks kasutada lehtreid ja hea oleks ehitada sellesse kohta ka allajooks - siis on lootust, et süsteem tuleb vee ärajuhtimisega toime ka väga suure saju ajal.

Kas ümar või kandiline?

Vihmaveesüsteemide visuaalne erinevus seisneb peamiselt nende kujus: on nii ümaraid kui ka kandilisi torusid. Paigalduses keerukuses või vee voolamises nende kahe vahel erinevusi ei ole. Siin-seal on küll väidetud, justkui voolaks ümaras rennis vesi paremini, sest selle põhjas pole teravaid nurki, kuhu sodi saaks koguneda, aga tegelikult pole kummagi rennikuju puhul hooldamisest pääsu.

Valikut tehes otsustab asja vaid majaomaniku isiklik maitse ka sobivus hoonega. Üldiselt leitakse, et vanemale majale sobivad paremini ümarad vihmaveetorud.

Valdavalt toodetakse renne-torusid 0,5–0,6 mm paksusest tsingitud terasplekist. Mida paksem on materjal, seda vormipüsivamad on tooted. Õhemast materjalist rennide puhul on oht, et need venivad lumekoormuse all välja. Seda ei tohiks juhtuda, kui rennikinnitid on paigaldatud tootja juhendite kohaselt. Torude puhul materjali paksus nii oluline ei ole, need peavad kandma vaid enda raskust. Torustike maapinnalähedasemat osa saab kaitsta vandaalide eest, kui paigaldada sinna paari millimeetri paksusest terasest turvatorud. Kindlasti võiks neid kasutada ühiskasutuses hoonetel ja kortermajadel. Hea, kui räästarennid saab tellida parajas pikkuses, et vältida jätkamisi.

Vihmaveesüsteem peaks olema korrosiooni eest kaitsva kihiga kaetud nii renni seest kui ka väljast. Sisekaitsekiht on välimisest isegi olulisem, sest vee põhirünnak toimub ju ikka rennide ja torude sees. Eesti turul pakutakse nii polüuretaankihi kui ka plastiga kaetud vihmaveesüsteeme. Värvitoone on valida ohtralt, nende seast leiab sobiva igasuguse katusekatte juurde.

Hooldus on väga oluline

Renne-torusid on vaja kogunenud sodist korrapäraselt puhastada, et ennetada ummistusi. Kontrollida tuleb rennide liitekohtade hermeetilisust ja torude jätkukohti, neetide jm kinnitusvahendite seisukorda. Kui needitud liitekohad ei pea vett, tuleb needid lahti puurida, jätkukoht korrektselt silikoonida ja kinnitada suuremate neetidega. Ka tuleb jälgida, et renniotstes poleks läbijookse ja tihendada need vajadusel silikooniga.

Hoolduse lihtsustamiseks on mõnel pool soovitatud katta rennid võrguga, et sodi sinna ei pääseks. Sellel pole siiski suurt mõtet: elu näitab, et siis koguneb sodi võrgu peale, mistõttu vesi ei jõuagi rennidesse ja vihmaveesüsteem ei saa oma ülesannet täita.

Nõuandeid paigaldamiseks

  • Vihmaveesüsteemi kalle olgu piisav vee voolamiseks: vesi ei tohi koguneda renni põhja. Üldine põhimõte on, et kalle olgu nii suur kui vajalik ja nii väike kui võimalik: väga suure kaldega renn, mis kindlasti toimiks hästi, on inetu vaadata.
  • Kasutage räästaplekki, eriti madalakaldelistel katustel, kus vesi katusekatte äärest “tagasi murrab” ja seeläbi mõne aastaga tuulekasti laua pöördumatult rikub.
  • Jälgige, et renni välisserv ei jää lume langemise teele ette. Juhul kui katusele koguneb hang, mis sulades vallandab laviini, siis ei päästa ükski rennikinnitus vihmaveesüsteemi kui see on lume langemise teel ees. Seetõttu võiks renni välisserv olla kõrgeimas punktis 15..20 mm katuskatte mõttelisest pikendusest allpool. Kui seda pole võimalik tagada (katuse kalle on väga järsk), tuleb kasutada lumetõkkeid.
  • Katusekate võiks olla renni kohal nii, et 2/3 rennist jääks avatuks.
  • Renni kinnituste samm olgu pigem tihedam, kui hõredam. Maksimaalne lubatud samm on 800mm, soovituslik 600..700mm. Liiga suure sammu korral painutab renni kogunev lumi ja jää renni kahe kinnituse vahelt ajapikku välja ja renn kõverdub.
  • Liitekohtades peavad olema ülekatted õiget pidi ja veetihedad. Kasutada tuleks tooteid, mis tagavad vähima arvu erinevaid liitekohti.
  • Allatulekute arv peab tagama vee äravoolu ka suurema vihmahoo korral.
  • Vesi peab maapinnale jõudes suubuma äravoolukanalisse, see ei tohiks pritsida vastu majaseina.
  • Vihmaveesüsteemi tuleb korrapäraselt kontrollida ja vajadusel hooldada. Kindlasti tuleks see üle vaadata kaks korda aastas: kevadel pärast lume sulamist ja sügisel pärast lehtede langemist.